Tööstress – üha sagedasem kutsehaigus, võib haarata keda tahes (nagu ka gripp). Tõsi on, et tööstressi mõjutab kõige enam töö ise, täpsemini tööga seotud erinevad aspektid (sh rahulolu oma tööga). Tõsi on ka see, et inimese rahulolu tööga mõjutab paljuski juht. Ega asjata öelda, et tullakse töö pärast ja lahkutakse juhi pärast. Ka tööstressi ennetamises on juhi roll suur.
Eelmises artiklis rääkisin tööandja vastutusest tööstressi ennetamisel üldises plaanis, lähtuvalt töötervishoiu seadusest (vt lugu siit). Seekord veidi konkreetsemalt aga juhi rollist ja vahenditest ning lõpetuseks ka paar konkreetset praktilist soovitust.
Juht ja tema tööstress
Ka juht on inimene! Samuti haavatav tööstressi poolt. Ja juhi töös võimalusi liigset pinget kogeda juba jätkub! Lihtne tõde – juht saab oma inimesi toetada ja aidta nende tööstressi ennetada või leevendada vaid siis, kui ta ise end hästi tunneb.
Juhid on sageli kõrge saavutusvajadusega, nö A-tüüpi inimesed – kõrged sihid, vastutustunne, tugev enesekontroll, ei anna lihtsalt alla, asjad peavad saama tehtud. Isikuomadused, mis sellist „punnitamist“ toetavad, soodustavad ka tööstressi kujunemist.
Iga juht peaks teadlikult tegelema eneseanalüüsiga ja liigse stressi leevendamisega. Hea vahend selleks on nö „arenguvestlused iseendaga“. Sellises analüüsis-mõtiskluses keskendutakse eelkõige isiklikule töötamisviisile ja käitumisele, selle muutusele. Millised on sulle tüüpilised töötamisviisid? Kuidas sinu inimesed käituvad ja suhtlevad sinu juuresolekul (see on sageli hea peegel sinu enda käitumisele – kuidas teised seda tõlgendavad). Milline on sinu ajajaotus töö ja isikliku elu vahel?
Heaks vahendiks on siin ka mentorite või coachide kasutamine. Just, ka isikliku töökorralduse ja stressi ennetuse osas on abi nõustajast. Kõige olulisem eeltingimuse on siin aga enda jaoks aja võtmine.
Tööstress ei hüüa tulles (märgid)
Läbipõlemise needus on, et sageli algab see rõõmsa energiapalangu ja toimekusega. Seejärel aga areneb „mõtlikuks süvenemiseks“ (loe: inimene ei suhtle enam teistega – aega pole), seejärel „terveks kritiiliseks mõtlemiseks“ (loe: tee mis tahad, nagunii miski ei muutu/ keegi ei kuula…). Ühtäkki ootamatult jõuab välja „pidurini“ – seisab muutustele vastu, näeb vaid probleeme, ei tee koostööd. Halvemal juhul saadame selle inimese ettevõttest minema sõnadega „Oli kord innukas aktivist, aga nüüd ….“. Kahjuks ei ole võimalik ette ennustada, kui pikk see teekond on. Olen kohanud noori inimesi, kes on poole aastaga jõudnud „pidurini“ ja planeerivad seetõttu juba karjääripööret.
Juht siiski saab seda „needust“ murda, eelkõige märgata. Tegelikult võiks iga oluline muutus töötaja tavapärases tegutsemises panna juhi mõtlema ja inimesega rääkima. Kui kõik on korras, siis on see ju suurepärane! Kui aga mitte, siis on inimene saanud vihje, et teda on märgatud ja abi võib loota.
Juhile peaks jääma ka reaalsuskontrolli ülesanne. Tõsi ta on, et innukat inimest ei tahaks mitte peatada, aga kui liigne innukus jätab tahaplaanile puhkuse ja energia taastamise, on ilmselge probleem ootamas, küsimus on vaid ajas.
Ja kolmandaks – usu, kus suitsu, seal võib olla ka tuld. Kui inimesed väidavad, et ei tule tööajaga toime, siis võib tõesti olla, et nad kulutavad oma tööaega valedele asjadele või teevad asju valel viisil. Aga samuti võib olla, et keegi, nt sina nende juhina, oled eesmärke planeerinud liiga optimistlikult ja vaja on teha muudatusi töökorralduses. Seega – kuula eelarvamustevabalt ja mõtle alati, mida mõlemad pooled saavad teha (sh sina juhina). Ära loobu sellest dialoogist ja ära jäta inimesi üksi lahendusi otsima. Sul võib olla küll kuklas üllas mõte, et ergutad sel viisil inimeste initsiatiivi, kuid neile võib jääda sellest mulje, et sa ei võta neid tõsiselt ja jätad üksi oma murega.
Juhi sekkumine tööstressi leevendamiseks
Märka emotsiooni
Esimene sekkumine on märkamine ja vestlemine. Sageli ütlevad juhid, et nad aimasid, et midagi on justkui valesti, aga küll ei ole kas aeg sobiv, et küsida või tundub ebaviisakas „torkida“. Tihti on aga nende põhjenduste taga juhi enda ebakindlus ja ebamugavus sellistel teemadel rääkimises. Hirm „teha katki“. Minu arvates jätab juht sellega kastamata ühe ääretult hea võimaluse ja juthimistegevuse. Veelgi enam, oskus märgata ning julgus ja oskus selliseid teemasid käsitled, on üks osa juhi kompetentsidest, emotsionaalsest intelligentsusest. Nii nagu ka muud juhi kompetentsid, vajab ka see oskus kasutamist ja harjumist.
Kui aeg ei soosi pikka juttu, saab alati kokku leppida pikemaks vestluseks aja, aga selleks peaks juht siiski märku andma.
Vestluse alustuseks piisab täiesti sõnadest „Olen märganud/ mulle on jäänud mulje/ mulle tundub, et … (sinu käitumine on muutunud…./ oled tõsisem …). „ Töötajal on tõesti võimalus lõpetada vestlus lühidalt stiilis „EI. Kõik on korras.“, see on tema õigus ja valik. Kuid juhina oled andnud märku, et oled valmis sel teemal vestlema. Me ei saa enda abi peale suruda, kuida saame teha esimese sammu. Ka ümber maailma reis saab alguse esimesest sammust.
Tööstressi leevendamiseks ei pea juht olema psühholoog!
Selleks, et küsida mis inimest vaevab või muret teeb, ei pea olema psühholoog. Sinu võimalus juhina on kuulata ja saada aru, milles olukord väljendub ja millest see on tekkinud. Siis saad sa abi pakkuda kas töökorralduse muutmisega või soovitada professionaalset abi kasutada. Ei, see ei ole inimesele solvav – kui sina seda ise sellisena ei tunne ja ei esita. Nii nagu halmbavalu puhul on loomulik, et soovitame minna hambakliinikusse, nii peaks olema ka psühholoogilise abiga – soovitame kasutada pühholoogi nõustamist.
Appi! Ongi läbipõlenud! Kas siin üldse enam midagi teha on!?
Jah on! Inimesed on hämmastavad! Nad võivad olla kurnatud, frustreeritud, hajevil, rõõmutud, aga ikka saabuvad hommikul tööle. See on justkui automaatpiloot, mis toob kohusetundliku inimese ka suure kurnatusega tööle. Vähemalt mingi aja jooksul. Läbipõlemise korral aga tõesti enam ei aita inimese jaoks töö ümberkorraldamisest. Vaja on ka puhkust ja professionaalset abi.
Läbipõlemise põhjused ei ole ainult töökorralduses või juhi liiga kõrgetes nõudmistes. Seal taga on sageli ka inimesest endast tulenevad põhjused, olgu need siis mingid ootused, uskumused või motiivid. Millised meist endast tulenevad ohutegurid on, sellest juba järgmises loos.
Juhina saad tööstressi leevendamiseks teha järgmist:
- Märka emotsioone, rahulolematust. Võta emotsiooni kui võimalust suhtlemiseks.
- Tee esimene samm – näita, et oled märganud „Olen märganud, et … „
- Varu aega ja keskendu – lihtsalt kuula (kasuta aktiivset kuulamist).
- Julgusta rääkima, ära anna hinnanguid. Unusta siin coachiv juhtimisstiil ja isiklikud eesmärgid.
- Sa ei pea olukorda selgitama/ õigustama hakkama – lihtsalt kuula – hinnanguvabalt.
- Näita üles mõistmist – aktsepteeri emotsiooni (ka siis, kui sa seda ei mõista) – inimesel on õigus tunda just nii nagu ta tunneb!
- Aita mõista emotsiooni, anna sellele tähendus. Näiteks vihase/ ärritunud hääletooni korral: „näen, et see asi ärritab sind, kas on nii?“ Lase inimesel endal anda oma emotsioonile nimi – see aitab paremini mõista tunnet ja jõuda arusaamisele, mis tekitab ärritust (ning vajab muutmist).
- Ära võta endale „ravitseja“ rolli – sa ei pea pakkuma kohe lahendust. Palu luba võtta endale aega asja üle juurdlemiseks ja vajadusel nõu pidamiseks
- Julgusta kasutama professionaalset abi. Loo turvaline tunne
- Võta aega endale. Tegele enda stressi maandamisega!
